Uue raamatu vanem vend ehk raamat nr. 1 "Kuidas taltsutada tšellot" on tänasest osaline ka Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja IBBY Eesti projektis "Lugedes rõõmsaks". Ehk siis draakonilood tulevad peatselt ettelugemisele Tallinna Lastehaigla väikestele patsientidele! ;D

Head sõbrad ja hooandjad!

Seekord tuli hirmus tahtmine jagada teiega ühte episoodi uuest raamatust - ikka selleks, et raamatuprojektist veelgi rohkem aimu saaksite ning muidugi tänuks teile senise toetuse eest! Järgnevale sissejuhatuseks - tegemist on raamatust just täpselt selle kohaga, kus ühe üheksa-aastase tüdruku Nora ja tema pere ellu tuleb sõber, kes nende edasisi tegemisi paljuski mõjutama hakkab. Seega - saage tuttavaks: koer nimega Küpsis ning HEAD LUGEMIST!  :D

Tervitused!
Liina

----------------------

Taas kodumaja trepil seistes Nora ennast enam nii kindlalt ei tundnud. Lemmikloomadest oli emaga varemgi juttu olnud ning loomulikult oli emal õigus, kui ta ütles, et loom võetakse enda juurde kogu eluks. Tema pidas muidugi silmas, et koeraga tuleb tegeleda ning selleks kulub palju aega. Aga miskipärast oli emal keeruline aru saada, et täpselt seda Nora ju lootiski – et tal oleks keegi, kelle eest hoolitseda, keda õpetada ning kellega mängida! Täiskasvanute peadesse mõnikord lihtsalt ei mahu mõned asjad, mis lastele tunduvad ilmselged. Niisiis seisis ees tõsine vestlus ning iga asi, mis seejuures kasuks võis tulla, tuli ära kasutada. Nora pühkis kampsunilt sinna pudenenud vahvlipuru, seadis koera kaelarihma otseks, sügas sõpra kõrva tagant ja ühiselt astutigi koduuksest sisse. Tüdrukuga kaasatulnud draakonipoiss Nospel sättis end koos oma pisikese mootorrattaga maja ette pojengipõõsasse seniks peitu, kuni Nora emaga jutud räägitud saab.

Muidugi taipas ema tüdruku kavatsust poolelt sõnalt. Norat koos koeraga köögiuksel nähes pani ta käed puusa, kissitas silmi nagu täpsuslaskur ning ütles sõrmega koerale osutades: „Ainult üle minu laiba!“ Koerale tundus see muljet avaldavat, sest – nagu käskluse peale – viskas ta ennast sekundiga selili, sirutas kõik oma neli käppa taeva poole ning riputas keele suust välja. „Oijah!“, oigas ema seepeale. Koer krapsas püsti ning vaatas emale kurbade silmadega otsa. „Kuidas?!“, küsis ema. Loom hüppas esikäppadega aknalauale ning osutas peaga aiaposti suunas. „Kes tema eest hoolitsema hakkab?“, proovis ema hädise häälega küsida. Koer oli pika vonkleva hüppega Nora kõrval ning nühkis ennastunustavalt nina vastu tüdruku jalasääri. „Mul lihtsalt ei ole sõnu!“, raputas ema segaduses olles pead. Koer haugatas rõõmsalt ning pakkus emale tervituseks käppa. Peab tunnistama, et toimunut pealt vaadates polnud sõnu ka Noral. Tundus, et neid polnud tegelikult enam vajagi.

„Hoiame teda seni enda juures, kuni tema peremeest otsime“, suutis ema läbi naeruturtsatuse lausuda. Ning koerale külmkapist viinerit otsides lisas: „See on kõigest ajutine lahendus!“

Hei ja hommikused tervitused kõikidele Hooandjatele!

Kel soovi raamatuprojekti uusimate uudistega alati kursis olla, on vääääääga teretulnud ühinema raamatu leheküljega FB-s:

http://www.facebook.com/TeemeKoosLasteleUheToredaRaamatu

See on lihtsalt nii hea võimalus juba seniseid toetajaid tänada, teile paar jutujuppi juba enne raamatu ilmumist lugemiseks anda ning ka mõnd raamatu tegelast illustratsioonide kaudu lähemalt tutvustada! ;) Ning muidugi saab niiviisi kõige paremini ennast projekti käiguga kursis hoida!

Päikest!
Liina