"Hooandja" blog

  Daniel Vaarik, kommunikatsiooniekspert

 

Üks viis inimest solvata on visata talle raha näkku. Ta korjab raha vaikides üles või pöörab hoopis kannapealt ringi ning jalutab minema, kuid igal juhul kaasneb sellise raha liigutamisega sõnum: ma võin su raha sulle anda, aga ma põlgan sind. Enamasti levib raha õnneks vähem konfliktses õhkkonnas, kuid mingi sõnum on rahaga alati kaasas. Milline see on? Kas see on tähtis?

 

 

Erinevalt vereringest ei ole raharinge siiski nii automaatne kui välja paistab. Iga tehingu, iga makse asjaolud on inimese kujundatud ning iga makse kannab seega ka mingit infot kasvõi selle kohta, kes ja kuidas tellis just muusika. Isegi siis, kui tehing tundub õiglane ja korras, on sellel oma mõju – hea mõju muidugi, maailm on korras, riik ja majandus funktsioneerivad. Ei tasu alahinnata sellise staatusraporti mõju, mis ütleb, et kõik on hästi.

 

Aga võib olla ka halvasti. Lugesin just, et Kanadas on raha jagamine üks peamisi abielude purunemise põhjusi ning tõenäoliselt ei ole see vähetähtis põhjus ka Eesti kooselude lõppemisel. Seejuures ei ole asi ainult selles, kas raha on või ei ole, vaid selles, kes ja kuidas otsustab jaotamist perekonnas. Jälle on jagamine ise sõnum!

 

Võiksime midagi õppida ka sellest, et absoluutselt kõik viimaste aastate poliitilised skandaalid Eestis on kuidagi seotud olnud raha jagamisega. Idaraha skandaal, Reformierakonna rahastamise skandaal, isegi elamislubade skandaal. Millist sõnumit need edastavad?

 

Raha jagamine võib olla seotud respektiga. Ühe väikese ja tol hetkel mitte väga eduka firma juht rääkis mulle kunagi, et tema ettevõttes ei ole iialgi palgapäevaga hilinetud. «Ma võtsin ükskord kriisi ajal isikliku krediitkaardiga raha välja, et palka maksta,» ütles ta ning tema jutu mõte oli, et palga maksmisega hilinemine on töötajatele nagu solvang. 

 

Milliseid sõnumeid loob näiteks Euroopa Liidu abiraha jagamine? Selle jagamise professionaalsusest sõltub, kuidas miljarditest saavad koolimajad, teed, uued tooted ja teenused. Kas abieurode jagamisega kaasneb ikka sõnum, et me tahame olla vaba turumajandusega ühiskond, või kaasneb nendega hoopis sõnum, et tähtis on näida, kuid mitte olla? Et pakume kõige madalama hinnaga maanteed, eks siis pärast vaatame, kuidas asja ära klatime? Augud tulevad ju alles kahe aasta pärast.

 

Olen ise viimastel kuudel olnud seotud kahe projektiga, mis mõlemad puudutavad raha jagamist. Kogusin Hooandjas raha raamatu jaoks, mida toetas üle kahesaja inimese. Raha tuli veerandi võrra rohkem kui küsitud ning iga inimese lisatud panus tekitas minus kui raamatu autoris meeldiva tunde. Ma olen olemas, minusse usutakse. Minule ei tundu Hooandja kaudu raamatut toetanud inimesed täna isegi mitte toetajatena, vaid partneritena, kes aitavad raamatut luua.

 

Hooandja on vähem kui aasta jooksul toonud Eesti kultuuriprojektidele raha umbes 70 000 euro ringis, kuid Hooandja eeskujuks olev USA Kickstarter on nelja aasta jooksul rahastanud loovaid ideid rohkem kui poole miljardi dollari eest. Sündinud on palju häid projekte ning nende sõnum on vähemalt asjaosalistele endile enamjaolt innustav.

 

Hooandja ei jaga raha niisama, vaid ta sunnib inimest päris tõsiselt pingutama. Alustades sellest, et oma projekti üles seadmine eeldab video tegemist, kus tuleb isiklikult esineda ning idee lühikese ajaga tulevasele rahastajale selgeks teha. See on korraga raske, kuid mitmes mõttes väga inimlik, sest täita ei tule impersonaalset tabelit, vaid tuleb rääkida otse, nagu asjad on, oma sõnadega.

 

Oma videot tehes jäin ma mõtlema, et mis oleks, kui ministeeriumid, EAS ja muud rahajagajad teeksid sama moodi, lihtsalt paluksid igal raha taotlejal kaheminutises videos ära põhjendada, miks raha on vaja. Päris hästi paistab välja, kui keegi udu ajab. Mõnel puhul võiks videod üles panna, kui projekt juba läbi on. Mis meil kaotada? Paberikuhjad?

 

Muidugi on erinevus selles, et Hoo­andjas annavad inimesed oma isiklikku raha ning ametnikud jagavad kellegi teise raha ning ankeet on samavõrd kontroll selle ametniku tegevuse üle kui selle tegevuse üle, kes raha saab. See toobki meid teise teemani.

 

Olen viimasel ajal pidanud endale selgeks tegema kodanikuühiskonna rahastamise teemat. Keeruline valdkond, paljudele igav, kuid kui siin midagi väga valesti teha, saab vabakond suure hoobi. Minu ülesanne on koos Praxise ja siseministeeriumiga tutvustada uut kodanikuühenduste rahastamise juhendit. See dokument korrastab suhteid raha jagajate ja selle saajate vahel ning kuigi see minu videoidee sinna ilmselt ei jõua, peaks see tegema raha jagamist lihtsamaks.

 

Olen kohtunud paljude inimestega, kes ütlevad, et raha jagamine vabakonnale on praegu tõesti liiga bürokraatlik ja masinlikult korraldatud. Lugedes Alari Rammo kirjeldust sellest, kuidas vabakondlane peab ametnikele saatma oma kontori plaani, millel on ruuduke punaseks tehtud, et näidata, kus tehakse tööd, või kui talt küsitakse numbreid kolmeteistkümne komakoha täpsusega, tuleb nõustuda tema kokkuvõttega, et selline olukord ei inspireeri looma sisulisi kodanikuühendusi.

 

Tagajärjeks on see, et lõpuks on meil olemas ainult professionaalsed rahataotlejad, kes oskavad raha küsida, kuid kes ei pruugi tegeleda sisuliste asjadega. Amatööridel pole sellisesse maailma asja. Kuigi ma ise pean ennast ametiasutuste reeglite alal keskmiselt tugevaks, on mitmed ametlikud rahaga seotud vormid minugi jaoks arusaadavuse piiri peal ning üldiselt tegelen ma projektiraha taotlemisega nii vähe kui võimalik.

 

Jätame praegu äritehingud kõrvale ja joonistame välja mõned hea raha jagamise põhimõtted, mille konkreetse rakendamise üle peab muidugi otsustama igaüks ise. Esiteks, kui me räägime avalikust rahast, siis see peaks olema võimalikult kättesaadav paljudele taotlejatele. Ainult siis on olemas õiglane konkurents. Ainult siis saame öelda, et ühine raha loob ka ühist väärtust.

 

See tähendab näiteks seda, et raha taotlemine ei tohi olla liiga keeruline ega liiga keeruliselt sõnastatud, sest iga nõks keerukuse suunas välistab hulga publikut. Ma pole kindel, kas erinevad EASi või teiste riiklike rahajagajate tingimused lihtsuse testi läbiksid. Raha jagajad peaksid vaatama, kas neil ikka on kõike infot tegelikult tarvis, kas lihtsat puulusikaid tootev väikeettevõtja ikka peab vastama keerulistele küsimustele, mille puhul me teame, et ta nagunii mõtleb vastuse välja vaid selleks, et meeldida raha jagajale.

Kuigi kontroll ei saa kuhugi kaduda, saab seda teha mõistlikumalt. Selleks et rahataotlejad ei peaks iga kord õppima ära sisuliselt uut keelt, oleks arukas, et erinevad rahajagajad kasutaksid sarnaseid vorme ja mõisteid. Kõige parem oleks üleüldse, kui riiklikku raha saaks taotleda ühest andmebaasist. Selleni jõudmine ei ole kerge, sest erinevad asutused ja fondid on harjunud raha jagama oma reeglite alusel, kuid võita oleks kõigil.

 

Teiseks, raha jagamisel saab ühisrahastuse pioneeridelt õppida personaalsust ja inimlikkust. Hooandja on esimene näide sellest, kuidas inimesed, tarbijad või publik saavad otse kaasa aidata millegi uue sünnile. Seal ei viriseta, seal ei paluta masinlikult täita aruandeid, vaid öeldakse, et näita mulle oma ideed ja kui see mulle meeldib, siis paneme koos rahad kokku.

 

Me ei pea ühisrahastuse puhul rääkima ainult kultuurist ja kodanikuühiskonnast, vaid võime rääkida ka näiteks väikeettevõtlusest, mis omakorda on suure majanduse kasvulava.

 

Kolmandaks võiks öelda nii: ütle mulle, kui läbipaistvalt liigub su riigis raha, ja ma ütlen, kui vabas ühiskonnas sa elad.

 

---

Artikkel on varem ilmunud “Postimehes” 17. märts 2013.