Laupäeval oli õues erakordselt kehv ilm. Selline tüüpiline eesti suusakas, mille puhul täiega kehtib see hea peremehe ja koera rahvatarkus. Vihma sadas lakkamatult, oli pilves ja sompus ja hall, tee Adilasse oli esmakordne ja võõras ja nõudis ekstra tähelepanu. Veel läbi porise hoovi ja üle lompide kontserdimaja poole keksides käis peast läbi, et no oli siis täna tõesti niiväga vaja...

Oli vaja! Oi-oi, kuidas oli!